Demokraatiakool 1
lektor ajaloolane Jaak Valge: “Artur Sirk ja vabadussõjalased – õigeaegselt elimineeritud oht või kasutamata võimalus Eesti poliitikas?”
Vabadussõjalased on olnud üle poole sajandi nii Pätsi autoritaarse režiimi propagandistide kui Nõukogude ajaloolaste rünnakuobjekt. See on loonud neist rea negatiivseid stereotüüpe, ent teisalt pakkunud viljakat pinda ka vandenõuteooriatele ja põhjendamatult kõrgetele hinnangutele. 1933. aastal rahvahääletusel heakskiidetud vabadussõjalaste põhiseaduse rakendamine ei tähendanud a’priori demokraatia kaotust, vaid täitevvõimu tugevdamist Eestis. Vabadussõjalaste väidetav riigipöördeks valmistumine 1934. aastal pole tõsi, vabadussõjalaste väidetavad sidemed Saksa natsidega pole tõestust leidnud. Vabadussõjalaste mahasurumine Pätsi-Laidoneri riigipöörde tagajärjel nõrgestas Eesti riiklust ja Eesti ühiskonna sidusust.
Demokraatiakool 2
lektor reservohvitser Rene Toomse: „Eriteenistuste roll demokraatia arengus. Plussid – miinused.”
Igal endast lugupidaval riigil on eriteenistused, mida ümbritseb ka saladuse loor. Tegevusvaldkondade järgi on nende klassikalisteks ülesanneteks luure ja vastuluure. Eesti eriteenistused on Kaitsepolitsei ja Teabeamet ning ikka veel pisut nagu hallis tsoonis ka Kaitseväe Luurepataljon. Neil kõigil on oma rollid riigi kaitsmisel nii välis- kui sisevaenlase eest. Eriteenistused on demokraatlikus riigis vajalikud, sest maailm ei koosne “lillelastest.” Rahvusvahelistes suhetes valitseb tegelikult anarhia, sest ei ole olemas kõrgemat võimu üle riigi. Iga normaalne riik võitleb teistega (pehmemealt või karmimalt) oma ellujäämise nimel piiratud varude tingimustes. Selleks, et selles võitluses edukas olla ja ka ennast teiste riikide nii sõjaliste kui mittesõjaliste rünnete eest kaitsta, tulebki omada vastavaid ameteid. Seega ei ole kunagi küsimus selles, kas eriteenistusi on vaja, vaid pigem selles, kuidas neid õigesti ja eesmärgipäraselt arendada ning kasutada. Nagu iga amet, nii allub ka iga eriteenistus valitsusele. Nagu iga amet, koosneb eriteenistus inimestest, kellel on omad soovid, vajadused, kartused ja muud inimlikud omadused. Ükski amet ei ole mehhaniline ja abstraktne kogum, vaid on alati oma juhtide ja teenistujate nägu. See annab muidugi võimaluse neid ka mõjutada kõrgemalt tasemelt. Kas neid mõjutatakse tegutsema või teatud asju ignoreerima valitsevate parteide huvides või hoitakse puutumatuna päevapoliitikast, on alati valitsuse moraali ja eetika küsimus. Ideaalolukorras ei tohiks neid suunata milleski, mis ei ole kogu riigi huvi, kuid maailmas on harva midagi ideaalset kui üldse. Seega dilemmad jäävad, kuid samas ei saa neid ka elimineerida eriteenistuste kaotamisega, sest suures pildis on kaotada rohkem. Kokkuvõtteks saab eriteenistuste eesmärgipärasust parandada vaid parem ja asjalik parlamendipoolne suunis ja järelvalve, kus rahvaesindajad ka tegelikult saavad aru oma vastutusest riigi ja rahva ees, mitte ei ole vaid valitsusele kaasanoogutajad. Täpselt nii, nagu see on ka iga muu valdkonnaga riigis.
Demokraatiakool 3
lektor kultuuriloolane Linnar Priimägi: “Kes on inimene?”
Inimeses võitlevad kõrgemad vajadused: kuuluvustarve ning eristuvustarve. Kuuluvustarvet rahuldades sarnastutakse teistega Isikuna, võib-olla isegi Väga Tubli Isikuna. Aga kuuluvust ohvriks toomata pole võimalik saada eristuvaks, unikaalseks Isiksuseks. Demokraatia toodab isikuid, sh väga tublisid, mitte isiksusi. Inimese isiksuseks arengu reserv on demokraatia eitus.
Demokraatiakool 4
lektor teadusfilosoof Enn Kasak: “Miks on targad inimesed nii lollid?”
Rumalus pole alati seesama, mis tarkuse puudumine. Rumal on isik, kes tekitab kahju teisele isikule või isikute rühmale ise sellest kasu saamata või koguni endale kahju põhjustades. Võimu ei pea imetlema ja usaldama isegi siis, kui sellel on praktilisi saavutusi, sest rumaluse ja bürokraatia tõttu jääb ikkagi palju tegemata. Parimaid võimalusi pakub edukale poliitikule tema võimult maha valimise periood, sest siis on tal põhjust ja aega oma rumalust tunnistada ja selle üle järele mõelda. Võimulolija peaks vältima rumaluse spiraali: kui kohelda inimesi nii lollidena nagu nad tunduvad olevat, siis näib ka selline kohtleja lollimana kui ta on jne. Hea poliitik peaks vältima „oleks” lausete (kontrafaktuaalide) faktidena kasutamist. „Oleks” tüüpi väited (nt “oleks nemad võimul, siis oleks asjad nii …”) ei kirjelda mitte fakte, vaid on oma arvamuste propageerimise vorm.
Demokraatiakool 5
lektor ühiskonnateadalane Ahto Lobjakas: “”Demokraatia tulevik Euroopas ja Eestis”
Demokraatia on kultuur, harjumus. Seaduste olemasolust üksi ei piisa. kui täidetakse vaid seadusetähte (JOKK), aga vaimu ei peeta miskiks. Eestis on kirjade järgi liberaalne demokraatia, aga puudub poliitiline vabaturg -vôimuerakonnad on monopoliseerinud Toompea. Võim on muutumas manageriaalseks ja teatud mõttes päritavaks. Aga alati on ühiskonnas vastupanuallikaid, mis otsivad rohkem vabadust. Üks neist oli Harta 12.
Demokraatiakool 6
lektor teoloog-medievist Einar Laigna “Demokraatiast ja aust”
Kolm olulist mõtet oleks lähtuvalt sellest, et oluline ei ole poliitiline süsteem vaid inimesed, karakterid, kes teevad poliitikat. Rahvast valitsegu aristokraatia. Intelligents ei asenda aristokraatia puudumist. Aristokraat on iga inimene, kes on sünnipäraselt õilis ja aus, seda sõltumata päritolust ja haridusest.
Demokraatiakool 7
lektor pikaajalise kogemusega ülikooli professor ja üks Eesti mõjuvamaid koolitajaid Mart Raukas “Mis on demokraatialätted?”
Demokraatia tähendab eelkõige võimukandjate roteerumist. Kaasaja demokraatiaks nimetatud valitsemissüsteemidel on väga vähe olemuslikku ühtsust oma Antiik-Kreeka eeskujudega. Elukutselised poliitikud on katk, mis ühiskondliku elu laastab.
Demokraatiakool 8
Majandusgeograaf Hardo Aasmäe “Millest sõltub töökohtade loomine Haapsallu?”
Demokraatiakool 10
Ajaloodoktor Jaak Valge. “Vabadussõjalaste mälestuseks”